Ühel kaunil suvehommikul avanesid kalmistu väravad ja päike tervitas rahulikult kõiki külastajaid. Kalmistu oli rahulik paik, kus valitses vaikus ja austus lahkunute vastu. Kuid seal oli midagi veel, mis lisas kohale erilise ilu ja rahu – kaunid õitsevad lilled.
Kalmistualale jõudes tervitasid külastajaid mitmed lillesordid, mis olid valitud hoolega just selleks, et tuua külastajatele rõõmu ja lohutust. Esimesena torkasid silma alatiõitsevad begooniad, mis särasid erinevates värvitoonides. Nende õrnad õied lõid kaunid vaibad kalmistu maapinnale ning väljendasid elu jätkumist ka pärast lahkumist. Begooniad olid vastupidavad ja vajasid vähe hooldust, mistõttu sobisid nad hästi kalmistu haljastuses kasutamiseks.
Läheduses kasvavate vilt-ristirohu taimede lehed olid pehmed ja sametised, meenutades südamlikku embust. Vilt-ristirohu kasutamine kalmistul tõi kaasa rahu ja lohutust leinavatele külastajatele. Inimesed võisid tunda, kuidas nende mured ja valu hajusid, kui nad vaatasid neid kauneid taimi.
Edasi astudes kohtusid külastajad mugulbegooniatega. Nende erksad ja värvikirevad õied tõid kaasa helguse ja rõõmu. Need lilled meenutasid, et elu on pidevas muutumises ning isegi kurbadel hetkedel on võimalik leida ilu ja lootust. Mugulbegooniad olid vastupidavad ning kaunistasid kalmistuvaateid kuni esimeste sügiskülmadeni.
Teel edasi ilmusid külastajate ette roosbegooniad. Nende õrnad ja graatsilised õied olid justkui pintslitõmbed maalilisel lõuendil. Roosbegooniad sümboliseerisid armastust, kaastunnet ja austust. Nende olemasolu kalmistul aitas luua intiimset ja hoolitsetud õhkkonda, kus inimesed võisid leinata ja austada oma lähedasi.
Viimaks jõudsid külastajad peiulillede juurde. Nende kõrgete ja võimsate vartega taimede lilled oli justkui võimas tunnistus elu tugevusest. Peiulilled väljendasid igavikulist mälestust ja jätkuvat sidet armastatud inimestega. Nende kohalolu kalmistul andis tunnet, et hoolivus ja armastus ületavad ajapiiri ning on igavene.
Kõik need suvelilled – alatiõitsev begoonia, vilt-ristirohi, mugulbegoonia, roosbegoonia ja peiulilled, olid hoolikalt valitud kalmistuvaate kaunistamiseks. Nende mitmekesisus ja ilu pakkusid külastajatele lohutust, rahu ja lootust. Need taimed olid nagu sõbrad, kes olid alati olemas, valmis jagama oma ilu ja lohutust inimestega, kes neid vajasid.
Kalmistuvahil oli suur rõõm näha, kuidas need taimed tõid elu kalmistule ja aitasid luua meeldiva keskkonna, kus inimesed said leinata ja austada oma lähedasi.
Nii jätkusid päevad ja aastad kalmistul, kus need suvelilled meenutasid inimestele, et elu jätkub ning armastus ja mälestus kestavad igavesti. Nende taimede vaikne ilu andis lootust ja rahu kõikidele külastajatele, olles kaunis tähendusrikas osa kalmistu elust.
Sellise tähendusrikka loo autoriks olev tehisintellekt ei saa täna veel ilmselt päris täpselt aru kõigist neist tunnetest, mis igapäevases vurvarris inimeste meeli täidavad. Küll aga oskab ta juba praegu luua oma kirjutatud tekstiga emotsioone lugejas. Aitasin teksti ladusamaks toimetada ja parandasin mõne kirjavea, kuid lausete sisulist mõtet ei muutnud. Eelnev looke oli sissejuhatuseks järgnevale teemale:
Mida võiks veel arvesse võtta, kui on soov teha kalmistule visuaalselt kaunis ning ajas kestev kujundus? Lisan omalt poolt mõned soovitused.
KALMISTUHALJASTUSE PLANEERIMINE
Hauaplatsi kujundama hakates vaata korra hauatähise ümber rahulikult ringi ja jälgi olemas olevat keskkonda. Pane tähele, kas tegemist on varjualaga või hoopis päikeselise kasvukohaga. See teeb sobivate taimede valimise palju lihtsamaks. Kas lähedal on suuri puid? Kas tegemist on tuultele avatud alaga? Kujundama hakates jäta piisavalt ruumi suvelillede jaoks ning soovi korral eraldi ala või alad püsikute ja pinnakattetaimede jaoks. Hea on arvestada juba paigutust paika pannes taimede erineva kasvukõrgusega ning välimusega erinevatel aastaaegadel. Näiteks võid soovida, et talvisel ajal oleks mõni igihaljas taim meeleolu loomas. Sellisel juhul sobiksid võimalikku taimede valikusse väga hästi kanarbik, pukspuu, luuderohi rododendronid või hoopis vahvad igihaljad okaspuud.
Kalmistuhaljastuses on välja kujunenud nii, et kõik igihaljad taimed on sümboolselt justkui surematuse sümbolid.
Suvelilli valides on hea teada kalmistu sümboolikat ja värvide sümboolseid tähendusi. Erinevates kultuuriruumides on mõistagi ka sümbolite tähendused erinevad, aga meie Euroopa kultuuriruumis on värvide tähendused välja kujunenud nii:
Valge – rahu, vaikus, ülevus ja austus
Punane – pidulikkus, armastus ja pikk iga
Roosa – õrnus, hoolitsus, õnn ja sõprus
Must – leinavärv, kurbus, vaikus, tõsidus
Sinine – igavikulisus, truudus ja usaldus
Roheline – rahu, puhtus, lootus ja igatsus
Pruun – vastupidavus, tänulikkus ja enesevalitsus
Kollane – valguse värv, soojus, intellekt ja tahtejõud.
MILLISED SUVELILLED SOBIVAD HÄSTI KALMISTUHALJASTUSES KASUTAMISEKS?
Suvelilled annavad võimaluse kasutada erinevaid värve ja luua meeleolu. Lihtsam on valida selliste lillede hulgast, mis on end läbi aastate kalmistul kasvades juba tõestanud. Nii väldid ebameeldivaid üllatusi. Kui kalmistul keegi regulaarselt kastmas ei käi, siis on eelis neil taimedel, mis tulevad hästi toime ka põuastes tingimustes:
Alatiõitsev begoonia – vähenõudlik ja ustavalt õitsev suvelill mitte ainult kalmistul vaid ka linnahaljastuses ning kodustes lillepeenardes. Kasvab varjus, poolvarjus ja päikeselisel kasvukohas. Täisvarjus on õisi veidi vähem. Kui kastad taime lehed märjaks päikeselisel päeval, siis võivad need saada kahjustusi.
Peiulill – vastupidav ja tubli õitseja, mis sobib hästi andmaks värvi kalmistule, linnahaljastusse ja koju. Eelistab päikeselist või poolvarjus kasvukohta. Ära õitsenud õisikud võib aeg ajalt ära võtta, et taim näeks ilusam välja. Peiulilli on erineva kõrgusega. Peenrale kujundust paika pannes saad seda arvesse võtta.
Mugulbegoonia – vastupidavad ning kaunite erksate värvidega õied. Sobivad hästi peenrale, rõdukasti, konteinerisse või potti. Sobib päikeseline või poolvarjus kasvukoht. Pika õitsemisajaga (esimeste külmadeni).
Roosbegoonia – nende õrnad ja graatsilised õied on justkui pintslitõmbed maalilisel lõuendil. Vähenõudlikud ja vastupidavad. Palju eri sorte, õite värv võib olla valge, kollane, roosa punane jt. Lehed on suured ja tumerohelised. Päriselt mulla läbi kuivamist ei talu, seepärast tasub regulaarselt kasta nagu teisigi suvelilli.
Vilt-ristirohi – annab oma hõbehalli värviga vahvat tooni erinevatele istutusaladele. Sobib hästi teiste suvelillede vahele ja peenarde ääristamiseks. Kasvukohaks sobib päikeseline kuni poolvarjus kasvukoht.
Padipõõsas – eelistab päikeselist kasvukohta ja mõõdukat niiskust. On ilus dekoratiivne suvel ja isegi talvel.
Õlelill – seni vähe kasutatud, kuid võiks leida oma koha kalmistutel. Talub hästi põuda ning on kaunis esimeste külmadeni.
PINNAKATTETAIMED
Mägisibulad – leidub mitmeid liike erineva suuruse ja värviga. Taluvad hästi põuda ja nõuavad vähe hoolt. Eelistavad hästi vett läbi laskvat liivasemat kehvemapoolset kasvupinnast. Sobib päikeseline kasvukoht. Paljuneva ise ja moodustavad lõpuks tiheda taimevaiba. Talvekindlamad mägisibulaliigid on aed-mägisibul, võrk-mägisibul, marmor-mägisibul, katus-mägisibul ja peeneripsmeline mägisibul.
Kukeharjad – kasvavad hästi kuivas kasvukohas hea veeläbilaskvusega pinnasel, enamasti liivmuldadel või kivikeste vahel. Eesti looduses on levinud valge kukehari (Sedum album), harilik kukehari (Sedum acre), suur kukehari (Sedum maximum) ja verev kukehari (Sedum telephium).
Aruheinad – vähenõudlikud ja kuiva kasvukohta armastavad kõrrelised. Kasutatakse ka kiviktaimlates.
Nõmm liivatee – kaunis igihaljas õistaim. Õitseb enamasti juunis ja juulis. Kasvab meil looduses kuivadel liivastel kasvukohtadel mererandades ning nõmmedel. Põuakindel. Kasvab 3-10cm kõrguseks. Kasutatakse ka rahvameditsiinis.
Arendsi kivirik – igihaljas padjanditaim, mis sobib hästi kiviktaimlasse, kalmistule ja potiaeda. Eelistavab poolvarjulist kuni varjulist kasvukohta ning hea drenaažiga parasniisket toitainerikast mullapinda. Liiga kuiv kasvukoht ei sobi, sest siis muutuvad taimed pruunikaks.
Karvane kadakkaer – sobib hästi kiviktaimlasse, kalmistule, müüridele ja muudele kehva pinnasega aladele pinnakattetaimeks. Õitseb mai lõpust juuni lõpuni õrnade valgete õitega. Eelistab päikeselist ja pigem kuiva kasvukohta. Liigniisked ning varjualad ei sobi. Sobivates tingimustes täidab pinna tihedalt. Vajadusel tuleb levikut kärpides piirata, et ei hakkaks teisi läheduses olevaid taimi segama.
Harilik kassikäpp – sobib hästi kiviktaimlasse, kalmistule või müüridele. Kasvab hästi kuivadel liivastel muldadel ja pigem kehval pinnasel. Varred on 10-25cm kõrged. Sobivas kasvukohas moodustab tihedaid kogumikke ja isegi muruvaipu. Sobib hästi kokku erinevate kukeharjadega.
Väike igihali – igihaljas ja õitsev pinnakattetaim. Kasvab edukalt isegi suurte puude all. Kasvab tihendaks padjandiks ja tõrjub umbrohtu. Kalmistualadel võib olla ühel hetkel vajalik hakata taime kärpima, et vältida kõrvalaladele levikut.
PÜSIKUD – Lisaks eelpool nimetatud taimedele on omal kohal muidugi erinevad püsikud. Nendest toon allpool välja just igihaljad taimed.
Mägimänd – igihaljas okaspuu, mille kasvukuju on laiuv. Päikeselises kasvukohas ilus tihe, varjualal hõredam. Mulla osas on mägimänd leplik. Kalmistule sobivad hästi aeglase kasvuga mägimänni põõsad `Mops` ja `Mini Mops`.
Harilik kadakas – igihaljas.
Harilik elupuu – igihaljas.
Roomav kadakas – igihaljas.
Fortune`i kikkapuu – igihaljas.
Harilik pukspuu – igihaljas. Kasvuks eelistab lubjarikast hea drenaažiga mulda ning poolvarju. Kevadel on liiga päikeselises kasvukohas päikesepõletuse oht. Pügamist tuleks vältida suve lõpus. Õige aeg on jaanipäeva paiku, siis jõuab taim taastuda talveks.
Rododendroni külmakindlad liigid – igihaljad, eelistavad happalist pinnast.
Hästi kujundatud hauaplatsi tunned ära selle järgi, et see näeb alati hea välja ning seda on lihtne hooldada.